Kinoa ehk tšiili hanemalts on üks väärtuslikemaid toiduaineid, mis on kogu maailmas leidnud laialdast ja mitmekesist kasutust igapäevase toidulaua rikastamisel. Taimemaailmas on ta harukordne täisväärtusliku valgu allikas, milles on kõik asendamatud aminohapped, kaasa arvatud lüsiin, mida teraviljades muidu napib. Tänu kõrgele toiteväärtusele nimetasid NASA teadlased kinoa ideaalseks toiduks pikaajalistel missioonidel olevate astronautide jaoks.

Kinoa looduslikuks kasvupiirkonnaks on Andide mäestik (Peruu ja Boliivia) Lõuna-Ameerikas, kus on seda kasvatatud juba üle 5000 aasta. Kinoa oli mitmeid tuhandeid aastaid tagasi üks inkade ja asteekide põhitoiduainetest. Hispaania konkistadooride saabumisega Lõuna-Ameerikasse tegi kinoa kasvatamine läbi 400 aastat kestnud taandarengu. Meie päevil kasvatatakse kinoad Peruus, Tšiilis ja Boliivias, rangelt järgides ökoloogilisi nõudeid. Kinoa nimi tuleb ketšua keelest.
Nimetus quinoa tähendab tõlkes “teraviljade ema”. Siiski ei ole see klassikaline teravili.
Kinoa, nagu ka amarant (rebashein) ja metsik riis, ei ole botaanilisest seisukohast teravili, vaid söödavate seemnetega rohttaim, mille seemneid kasutatakse toiduks samamoodi nagu teravilja. Andide põliselanikud on kinoad kutsunud hellitavalt nii teraviljade emaks kui inkade kullaks.
Kõige populaarsemad on valkjaskollaste, aga ka punaste ja mustade seemnetega variandid. Seemned on tillukesed, hirsist veidi suuremad ning neid korjatakse enamasti käsitsi.

Mida kinoa sisaldab?
Kinoa on rikas kvaliteetsete toitainete poolest, see on tervislik alternatiiv nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks ning sellest saab valmistada nii magustoite kui ka väikelastetoite. Kinoa sisaldab 12–18% rohkem valku ja rauda kui ükskõik milline teravili. Kinoas on ideaalses vahekorras asendamatuid aminohappeid, mis on vajalikud rakkude arenguks. Pool tassitäit kinoaseemneid annab lastele vajaliku päevase valgukoguse.
Kinoa on rikas mangaani, magneesiumi, kaaliumi, fosfori, vase, tsingi, E- ja B6-vitamiinide, antioksüdantide ja kiudainete poolest. Kaltsiumit on temas rohkem kui lehmapiimas, ning võrreldes teiste teraviljadega on kinoas kõige enam küllastumata rasvhappeid ja kõige vähem süsivesikuid. Kinoa glükeemiline indeks (GI) on väike, mis tähendab, et suhkur imendub verre aeglaselt ega tekita veresuhkrutaseme kõikumisi.

Kinoa kasutamine
Kinoad on lihtne toiduks valmistada, see on kergesti seeditav ega tekita rasket täiskõhutunnet, kuid annab täiskõhutunde siiski pikaks ajaks.
Kinoa ei sisalda gluteeni, kolesteriini ega transrasvu. Eriti hästi sobib kinoa toiduks veganitele ja taimetoitlastele, noortele, eakatele ning füüsiliselt aktiivsetele inimestele, aga ka seedeprobleemidega inimestele ning tsöliaakia- ja diabeedihaigetele. Enne toiduks tarvitamist soovitatakse kinoaseemneid veega loputada, et eemaldada mõrkjat, saponiini sisaldavat õietolmu. Kinoad on lihtne keeta (nagu riisi), võttes üks osa seemneid ning kaks osa vett või puljongit – keemisaeg on vaid 15 minutit, misjärel vaatavad potist vastu vahvad „komad“ – teradel on lustakad idusabad taga.
Pähklimaitseline ja veidi krõmps kinoa sobib kuhu iganes. Pudruks, mida vastavalt maitsele süüakse erinevate lisanditega. Ideaalne lisand liha- ja kalatoitudele (riisi asemel), võib lisada ka salatitesse. Samuti võib kinoad lisada suppidele, küpsetistele ja hautistesse ning köögiviljatäidiseks. Enne toidu valmistamisel võib kinoad pannil praadida või ahjus kergelt küpsetada. Maitsva ja omamoodi pudru saamiseks võib kinoad keeta ka mahlas, samuti saab sellest valmistada mitmesuguseid magustoite. Kinoa seemneid võib jahvatada peeneks, aga lisada võileibadele või salatitesse ka tervelt.

100g kinoa energeetiline väärtus on 374 kcal ja ta sisaldab:
valku – 13 g
kiudaineid 4,2 g
kaaliumi 740 mg
fosforit 410 mg
magneesiumi 210 mg
kaltsiumi 60 mg
rauda 9 mg